Meie imeline reis

Meie imeline reis Hong Kongi ja Filipiinidele...kokku pea kolm nädalat kodust eemal. Selle reisi-idee panid meile pähe head sõbrad Aigi, Joanna ja Ivo ning õhtusöögil nende pool sai meie esialgu planeeritud eitavast vastusest jaatav vastus ning edasi vaid paar kuud planeerimist ja sõit võis alata. Alguses meid natuke hirmutas mõte, et võtame 2 aastase lapse kaasa, kuid see oli kõige õigem otsus võin tagantjärgi öelda. Kõik toredad elamused/kogemused olid veelgi ehedamad kui nägid pisikese lapse silmades vaimustust ja kogu pere oli koos.

Väljusime Eestist 14.03 ja tagasi 02.04. Kõigepealt laevaga Soome ja edasi Finnair'ga Hong Kongi (see sõit oleks olnud lihtsamini minna - ei tea, kas tol päeval aset leidvast streigist või tõesti lennuki rikkest, mis pidi iga hetk korda saama...aga 4 tundi istusime enne õhkutõusmist lennukis kinni). Hong Kongis oli sooja 25 kraadi, ilm oli mõnus ja linn suuri-suuri ehitisi, kaubamajasid, vägevaid autosid ja inimesi täis. Elu oli seal omajagu kallis ja osta oli tohutult palju. Veetsime seal 3 päeva minnes ja päevakese tulles. Loomulikult külastasime Disneylandi, mille suurepärane elamus jäi lastesse terveks ülejäänud reisiks. Suures pargis, täis erinevaid lõbustusi, karaktereid ja etendusi läks terve päev lennates. Kerlin oli nii õnnelik ja arvas, et tahab sinna jälle ja jälle tagasi minna, eriti hakkas ta igatsema Mikit ja Minnit kelle elusuuruses karakterid lapsele nii ehedad tundusid.

Teise päeva veetsime Hong Kong Islandil - seal tundusid elavat need kõige paremal järjel olevad inimesed, seda siis selle järgi otsustades et tänaval võis kohata eriti ägedaid ja kalleid autosi. Sõitsime kahekordsete trammidega ning köisraudteega kõrgele kõrgele mäenõlvale, kus avanes suurepärane vaade allasuvale linnale. Õhtu lõpuks vaatasime laseršõud pooleldi magavad lapsed süles. Olime reisi endal nii ära planeerinud, et laste unepausid tahtsid vägisi välja jääda, seega magasid lapsed alati siis, kui midagi põnevat ei toimunud - lennukiga, autoga, bussiga, laevaga jne asjaga sõites...või lihtsalt soovisid sülle ja 5 min jalutamist - tüdrukud andsid nagu üksteisele märku, et on uneaeg, sest tagantjärgi mõeldes toimus see neil alati täpselt ühel ja sama ajal.

Kolmanda päeva Hong Kongis kolasime lihtsalt ringi - vaatasime ilusaid hooneid, shoppasime, külastasime turge, kus kauplemine oli õuduste-õudus (kauplesid hinna 3-4 korda alla ja said ikka poole´ga petta), lisaks käisime star-avenüül...nautisime oma päevi hommikust õhtuni.













Kui aga lennuk maandus Filipiinidele hakkas tõeline puhkus. Päike oli uskumatult palav ja 40 kraadi sooja nii hommikul ja õhtul-öösel vist:). Lisaks valged liivarannad, helesinine vesi, külalislahked inimesed...kõik oli lihtsalt suurepärane...ja veel meie enda reisiseltskond, kellega koos oli mõnus olla.

Esimese nädala veetsime Boracay'l, see saar oli täielikult turistidele orienteeritud - palju hotelle, söögikohti, erinevaid reisipakette, lõbustuspark, loomaaed jne... Sel esimesel nädalal käisime nii mõnelgi õhtul söömas kalaturu lähedal paiknevas restoranis. Suurelt-suurelt kalaturult sai endale kõikvõimalikke erinevaid mereande ostetud ja siis 100 meetrid edasi resturanis täpselt enda soovile nende küpsetamist paluda. Käisime nii söömas tervelt 5 perega, sest Ivo-Aigi sõbrad ootasid meid sellel saarel juba ees. Toit oli erakordselt maitsev ja just see oli eriti mõnus, et saime süüa nii palju erinevaid mereande, mida Eestis juba hinnapärast ostma ei lähe. Rääkides veel hindadest, siis pudel Boracay rummi maksis vaid 2 eurot ja eriti maitsev oli näiteks mango-rumm värske puuvilja kokteiliga. Kokteile jõime ikka päevas mitmeid-mitmeid, nende suur fänn oli ka Kerlin ja tõesti oli hea värskendav võtta mango-ananassi-banaani või hoopis arbuusi kokteil ja seda eriti palaval suvepäeval nautida varbad soojas helesinises merevees. Lapsele hakkasid peale väikest lõunaund juba tavaliseks saama sõnad "emme lähme restorani, tahaksin lastekala ja punast kokteili:D". Sellest saarest ja reisist on nii palju kordumatud mälestusi, mida sõnadesse panna on raske.
Teise nädala veetsime El Nidol, mis oli hoopis teistlaadi. Saare tippu jõudmiseks pidime sõitma 6 tundi bussiga mööda üsna kehvi teid. Kohale jõudes elasime pisikeses külas, kus võis näha vaid kohalikke ning mõningaid seljakoti matkajaid - valgeid lapsi seal rohkem ei kohanud, küllap lastega pered peavad seda natuke ekstreemseks. Sellel saarel oli säilinud ehe elu ja loodus - turism oli muidugi ka sinna jõudnud, kuid ikka kordades vähem.

Pakuti pakettreise merele, valida oli tour A, B, C ja D. Kõik pakkujad müüsid täpselt samu reise - võimalik oli vaid kaubelda hinnaga. Võtsime kolm esimest reisi ja nii saigi veedetud juba kolm pikka päeva - hommikul peale sööki laevale ja siis terve päeva seilasime ringi väikestel saartel, randadel, laguunides. Ujusime palju, snorgeldasime, päevitasime, sõime maitsat lõunat valgel liivarannal - tempo valisime meie ja laeva kapten ja giid aitasid need merereisid teha eriti meeldejäävaks. Giid oli alati nõus lastega tegelema, ta punus neile väikeseid linnukesi ja kilpkonni, aitas neid alati paadist kaldale ning oli nende järelvalvaja kui emmed-issid snorgeldasid. Mõnus, lõõgastav ja unustamatu reis. Jääb kauaks kauaks meelde ja toob naeratuse ikka ja jälle suule. Kerlin juba teisel päeval peale lasteaiast tulekut arvas, et võiks uuesti puhkusele minna:).

Loomulikult ta hakkas reisil olles juba lasteaeda ja Kauri igatsema ja esimestel päevadel lasteaia väravast sisse sõites hüüdis ta rõõmsalt "Hurra-hurra lasteaed". Reisi viimastel päevadel oli näha, et väsimus jõuab ka lasteni, nad hakkasid ülemeelikuks muutuma ja tahtis üksteist pidevalt jäljendada - kord tahtis üks issi sülle ja siis teine laps oma issi sülle, siis jälle maha jne. Muidu võib öelda, et need kaks pisikest tüdrukut mängisid kogu reisi rõõmsalt koos, ei kakelnud ja tõid tohutult palju rõõmu oma vanematele.

Pilte telefonist

Esmaspäeval käisin trennis. Naised jäid mul Maari juurde karpe meisterdama... kui lõpuks trenni lõpetasin ja naistele järgi läksin siis jooksid Kerlin & Emilia mulle uksele vastu käsi pikalt ette sirutatult: "Palun, issi, need on sulle!" Vaatasin toas ringi kõik toas viibijad (ka perepea Kristjan) olid omale lontis kõrvad saanud... mis mul muud üle jäi - sain minagi omale ühed.

Robini sai kolmeseks:

Käisime pisikest Karmot vaatamas, loomulikult soovis Kerlin Karmot süles hoida:

Filipiinid, Clark (mina istusin motoristi seljataga):

vat sellised fotod olid telefoni kogunenud ... veidike küll udused, aga midagi ikka.

post by Janno.

Kerlini oma tuba

Terve pika nädalavahetuse tööd ja valmis see ongi - meie lapse täitsa oma tuba. Natukene pahteldamist ja värvimist ja siis sai alustada selle projekti kunstilisema poolega. Kutsusime endale nädalavahetuseks Maari ja Emilia külla, kes oma heade ideede ja kunstilise andega aitasid Kerlini toa muuta tõeliselt erinäoliseks. Tulemus oli superäge - meie jäime oma tööga rahule ja laps on üliõnnelik :D.



Peab tunnistama et selliste seinamaalingute tegemine on tõeliselt mõnus tegevus, laupäeval ei suutnud me Maariga enne kella 4 hommikul lõpetada...muidugi oli see kõik üsna aeganõudev, iga väike detail võttis oma aja.
Nüüd saab lapse voodi, laua, riided ja mänguasjad kõik sinna tuppa viia. Kerlin lubas oma uue voodi peale ilusad kleepsud kleepida, et uni tuleks uues voodis eriti magus.

Maari-Liisa pani enda blogisse ka mõned valmimise hetkel tehtud pildid: http://www.liisam.blogspot.com/2013/04/jutuke-tuleb-ka-varsti.html

Mul on tunne, et selliseid toredaid projekte võiks veel ja veel olla...kui oleks vaid rohkem aega:)

Esimest korda Saaremaal

 Anni ja Kaare tulid 25.03.2013 Eestisse ning kuna meil kodus hakkas sauna ehitamine pihta otsustasin poegadega korra saarde minna koos Anni ja Kaarega. Esimene pikem autosõit pisipoja jaoks kulges väga hästi ning üldjoontes terve tee magati maha ainult praami pel võtsime ette väikese söögipausi.
Orissaares sai enamus aega veetud ning uhked vanavanemad kantseldasid ilusasti poisse nii et emme sai asja veidi rahulikumalt võtta. Ka tädi Anni võttis oma tädi kohustusi tõsiselt ning Kauriga sai õues kenasti mõllatud ning koos Kaarega ka poisile kindlus ehitatud, mis sula ilmale kahjuks üle paari päeva vastu ei pidanud. Nädala lõpus sai vanaema sünnipäeva tähiststud ning ka Kuressaarde vanaema Pilvile ennast näitamas käidud.
 Kuna Kauri soeng oli emme viimati tehtud lõikuses täitsa välja kasvanud otsustasime ka Orissaares ette võtta juukselõikuse, kus Kaur v'ga kenasti ennast ka üleval pidas ning ilusasti istus ühe koha peal ja juuksuritädil tegutseda laskis.

 Vendade omavaheline suhe on ka juba täitsa olemas- suur venna ikka jälgib kogu aeg et vennal kenasti tekk peal oleks ning emme ikka jookseks kohe kui venna häält teeb...  ning tõsine musitamine ja kallistamine käib ka ikka asja juurde... tore et sellist armukadedust nagu emme vaikselt ootas veel siiamaaani vähemalt veel välja pole löönud.

Esimene arstilkäik

25.03.2013 käisime Karmoga esimest korda perearsti juures ennast arvele võtmas ja mõõtmas, selgus et meie poja ei ole kahe n'dalaga eriti juurde võtnud. Sünnikaalust 2.68 jäi veidi lausa puudu arsti juures kaal näitas vaid 2.63. Haiglast lahkudes oli meie kaal 2.56 kg, kuid kahe nädalaga peaksid pisikesed beebid vähemalt oma sünnikaalu taastama, mis aga meil ei olnud õnnestunud- niisiis anti meile korraldused ka lisatoitu sööma hakata-mis me ka hoolega tegime. Karmole tõitsa meeldis lusikaga  juba süüa saada ;)
Ning 02.04.2013 nädalakene hiljem olime juba tugevasti juurde võtnud, saades kaaluks lausa 2,94 kg. Tubli poiss oli emmele. Sellega kaasnes ka muidugi rohkem energiat ja jonni ning super rahuliku lapsega saime ka hõvasti jätta, sest natuke hakati ka iseloomu juba näitama.

Nimi pandud

21.03.2013 sai siis ette võttut tähtis käik ning ametlikult registreerida meie väike nupsu oma emme-issi lapseks. Vanaema Anu jäi koju lapse valvese ja emme-issi käisid nime registreerimas. Vanaema oli nimelt tulnud Tallinnasse pisipoja üleva
atama ja veidike ka õmblus

praktikat tegema kooli jaoks. Tallinna linna poolt väljastati meile sünnitunnistus ning ka väiksed meened taldriku ja tassi näol. Õhtul toimus ka tähistamine vanaisa Mihkli ja vanaonu Toomasega meie juures.